Meist

Meie lasteaia sünniajaks on 1. november 2010

Esimesed paar aastat tegutsesime vanema õe, Meelespea Waldorflasteaia, nime all.  Alates 1. septembrist 2012 saime endale ilusa nime, "Ilmapuu Waldorflasteaed", mida juhib MTÜ Ilmapuu Waldorflasteaed. 

Meil tegutseb kaks liitrühma, kuhu võtame vastu lapsi 3.–6. eluaastani.

Allpool mõningaid kinnipüütud hetked meie lasteaia kasvamisloost.                                                 
Esimesel, 2010/2011 õppeaastal, alustas tegutsemist Vikerkaarerühm.                               

Teisel, 2011/2012 õppeaastal avasime Kristall-laste rühma.

Me oleme väga TÄNULIKUD kõigile headele inimestele, kes on selle kasvamisloo juures meid aidanud ja toetanud!

ILMAPUU  LASTEAIA  MUINASJUTT

Kristina Rosin

Taevalaotusel oli kõik endistviisi rahulik, päike, kuu ja tähed toimetasid oma igapäevaseid

toimetusi, vahel läksid tähelapsed ainult ulakaks ja vupsasid kiirelt oma kohalt minema. Aga

ega see märkamata ei jäänud, täheisad või -emad tõid nad oma kohale tagasi, õrnalt

tähenurgast kinni hoides. Maapeal tegi inimestele see tähelaste vupsamine rõõmu, kiiresti

hakkasid nad oma soove ja unistusi kõiksusele saatma. Vahepeal püüdsid inglid soovid ja

unistused kinni. Selleks on erilise ülesandega inglitel imepeened ja õhulised võrgud, nendega

püüavad nad inimeste soovid ja unistused taevalaotusel kinni. Siis sorteerivad nad kõik soovid

ja unistused ära, jagavad need inglite vahel laiali ja hakkavad neid tasapisi täitma.

Eestimaal käis ringi üks väga, väga pikk ja peenike mees, kelle nimi on Aivar. Aivaril oli

kogu aeg peas ja südames palju mõtteid, soove ja unistusi: kuidas laste elu, kasvamist ja

õppimist paremini korraldada. Ja nii ta oma mõtteid mõtles ja ta käis ikka ringi, kuid tal

polnud kunagi aega taevasse vaadata, sest ta tegutses kogu aeg. Temaga samas linnas elasid

kaks naist - Kristina ja Piret - nad ei tundnud teineteist, aga mõlemal oli unistus peas ja

südames, kuidas laste elu, kasvamist ja õppimist paremini korraldada. Nemad aga seisatasid,

vaatasid taevasse ja saatsid oma soovid ja unistused vupsava tähe poole, ja nii juhtus ka sel

külmal talveõhtul. Kummalisel kombel vaatas ka Aivar tollel õhtul taevasse ja nägi üht

vupsavat tähte. Kiiresti saatis ta seekord oma soovi lendu, ise oma toimetusi edasi toimetades.

 

Kui inglid olid sorteerimist lõpetamas, leidis üks väike ingel soovidevõrgust järsku kolm

täpselt ühesugust soovi. Soovi luua Ilmapuu lasteaed, kuhu saaksid kokku tulla kõik lapsed,

kes mängida, kasvada, õppida ja üksteisega koos olla tahaksid. Väike ingel polnud kunagi

näinud, et kolm ühesugust soovi korraga koos on, ta sügas oma väikest nina ja läks soovidega

Taevaisa juurde. Taevaisa muheles mõnusalt ja ütles: „Saagu nende tahtmine!“ Ta kutsus

enda juurde ühe vanema ning kogenud ingli ja palus tal Aivari, Kristina ja Pireti maapeal

kokku juhatada.

 

Ühel päeval helises Kristina telefon: „ Halloo, kas Kristina Rosin kuuleb? Siin räägib Aivar

Haller...“ ja nii nad arutasid mitu tundi, kuidas lasteaiaga algust teha. Kristinal oli plaan jälle

minna kooli, kus ta teatas rõõmsalt, et tahab lasteaeda teha. Krõpsti! oli tema kõrval Piret, kes

oli samasse kooli õppima tulnud. Piret teatas, et huvitav-huvitav, tema tahab samuti lasteaeda

teha ja nii arutasid ka nemad mitu tundi, kuidas lasteaeda teha. Nüüd läks kibe töö lahti:

seinad värvida, mänguasjad otsida, hankida lauad, toolid, voodid, tekid padjad, veel oli vaja

leida tassid, kausikesed jne, kuni selgus, et töökäsi on veel juurde vaja. Ingel, kelle Taevaisa

oli Ilmapuu lasteaiale appi saatnud, aitas kohe, nii tulidki suure sooviga lasteaias töötada

Helena ja Laulu-Piret meie juurde. Helena maalis kõigile rõõmuks seintele imeilusad maalid;

putukatest, haldjatest, liblikatest, lindudest, lilledest jne.

 

See kõik juhtus täpselt kolmteist aastat tagasi. Kui kõik oli lasteaias valmis seatud, võisidki

tulla esimesed lapsed. Esimese rühma nimeks sai Vikerkaarerühm.

 

Kõrgel taevas tegi aga üks väike ingel silmad lahti ja küsis: „Kas keegi rääkis minuga?“ Kuid

keegi ei vastanud talle, ümberringi oli vaikus ja pimedus. "Kuulsin vist valesti" pomises

väike ingel, pani silmad kinni ja tudus edasi. Uuesti kuulis ta kauget hüüdu, nüüd oli ta krapsti

püsti, nühkis oma silmakesi, puhkamise aeg oli läbi. Kutsujaks oli suur ingel, kohe sai väike

ingel aru, et ta saab ülesande, mis talle rõõmu teeb ja mis on seotud lastega. Inglitiivul liugles

ta oma kohale maal. Suur ingel andis talle nimeks Vikerkaareingel ja palus tal alati kõiki

lapsi, kes siin rühmas käivad, ja nende peresid hoida ja aidata.

 

Ja nii algas kasvamine: päevast päeva tehti oma toimetusi, lauldi, mängiti nii toas kui ka õues,

maaliti, meisterdati, küpsetati jne, kuni hakkas saabuma kevad. Lasteaeda tahtsid tulla nii

paljud lapsed, et suur ingel arvas, et aeg on teinegi rühm avada ja kutsus appi veel ühe

väikese ingli, kellele ta andis nimeks Kristalli-ingel. Ka tema sai ülesandeks alati kõiki lapsi,

kes Kristallirühmas käivad, ja nende peresid hoida ning aidata. Seda lubas ta rõõmuga teha.

 

Sügisel, kui lasteaed sai 2-aastaseks, avatigi teine rühm - Kristallirühm. Lapsi tuli veel

rohkem juurde ja ka nemad õppisid sel aastal igasuguseid huvitavaid asju tegema ning said

palju, palju mängida. Nii algas kasvamine, päevast päeva tehti oma toimetusi, mängiti nii toas

kui ka õues, lauldi, maaliti, meisterdati, küpsetati, joonistati jne. Juurde oli vaja ka uusi

kasvatajaid, nii tulid meie juurde Kadri, Mari ja Jaanika.

 

Kui lasteaed sai 3-aastaseks, tundsid kõik ennast päris tugevalt, meile oli appi tulnud veel

Helve. Mõned lapsed olid juba suureks kasvanud ja kooli läinud, nende asemele olid astunud

uued lapsed oma peredega. Mõnel lapsel oli koguni väike õde või vend lasteaeda tulnud ja nii

kasvati ka sel aastal, koos tegime oma toimetusi nii toas kui ka õues, vahel käisime

väljasõidul Pahklas, kus vaatasime koduloomi ja linde, tähistasime peredega koos laternapidu,

advendiringi, emade- ja isadepäeva. Kevadel saatsime jälle Rocca al Mare

Vabaõhumuuseumis Kuie koolis teele kooliminejad ja pidasime oma lasteaiahoovis kogu

lasteaiaperega suvepidu.

 

Vikerkaareingel ja Kristalliingel koos suure Lasteaiaingliga hoidsid meie igapäevatoimetustel ja

töödel hoolsalt silma peal. Nad tundsid meie ning laste ja perede rõõmust ka ise suurt rõõmu.

Vahel mängisid nad meiega nii, et peitsid midagi ära ja meie pidime otsima, vahel andsid hea

mõtte, kuidas üht või teist asja lahendada. Inglid puhkavad suvel, samal ajal kui lapsed, ainult

suur ingel ei puhka kunagi, tema hoiab alati meie lasteaeda valguses, suures armastuses ja

rõõmus.

 

Nii sai lasteaed 4-aastaseks, 5-aastaseks, 6-aastaseks jne. Igal aastal tulid lasteaeda uued

lapsed, vahel nende õed või vennad, koos tehti igapäevatoimetusi, õpiti, mängiti ja kasvati.

Mõned õpetajad on läinud oma teed, mõni õpetaja on ise omale lapsed saanud ja kasvatab

neid kodus, et ühel päeval nendega koos ehk lasteaeda tagasi tulla.

 

Tänaseks on lasteaed saanud 13-aastaseks ja meile on veel appi tulnud õpetajad Tiia, Maila,

Janika, Natalja, Kairi ja Kadri. Igapäevaselt aitavad meid rühma perenaised Anneli ja Helve.

Me oleme kõik väga tänulikud, rõõmsad ja õnnelikud, et saame koos toimetada ja mängida.

Täname kõiki peresid, et nad on usaldanud oma kalleima vara meie hoole alla. Täname

Taevaisa, et ta meie soovi kord kuulda võttis, Ilmapuu lasteaia suurt Inglit, Kristalli-inglit ja

Vikerkaare-inglit, et nad on iga päev meie kõrval, hoiavad ja aitavad meid ikka armastuses ja

valguses, suure rõõmuga...