Radokuu ja Pudrupöev 01. veebr

piret.indlo · Kommentaarid: 0

Võib öelda, et pyhade tavapärane pidamine toob inimesele tervise ja elumõnu ning õnne ta ettevõtmistele. Pyhadel peetavad tavad on reeglina suunatud eelolevale ajale: aastale, poolaastale, kuudele. Tavasid järgides häälestab inimene end tasakaaluks, loob rahu ja kindlustunnet endasse ning ymbritsevale.

Teadmine, et hoiame kiiresti muutuvas maailmas alles oma iidsed tavad, pakub juba iseenesest tuge. Aga põliseid tavasid järgides avaldame austust ka esivanematele, märkame ja pyhitseme looduse muutumist, hoiame oma juuri ning kasvatame eneseväärikust. Seeläbi aga oleme eeskujuks ja toeks järeltulevatele põlvedele.

Rado ja radu tähendavad võro keeli tuisku ja tormi.
Pudrupäeva tuntakse rahvakalendris ka viimse jõulupyha või kyynlapäeva nime all. 

Päikese kõrgem kaar annab end juba tunda. Päev on märgatavalt pikem ja ta jaksab keskpäeval raasuke soojendada. Vanarahvas ytles, et kõrred hakkavad pudrupäeval lund vihkama – nad sulatavad lume enda ymbert.
 
Talve syda on nyyd pooleks murtud. Karu keerab teise kylje. Inimesel on eelmisel suvel ja sygisel varutud toit poole peal.

Pudrupäev on kevadtalvise aja esimene naistepyha. Naised käivad kylas ja kõrtsis, nende töö teevad ära mehed. Ja kui juhtub päike paistma, annab see tervist just naistele. Juuakse naistepuna. Naistepuna joovad nii naised kui mehed, see annab jõudu, tervist, hea jume ja peletab suvel eemale sääsed ning muud söödikud.

Pudrupäeval on mõnel pool peetud mokalaata. Seal tehakse kaupa järgmise aasta töö peale, kaasaegsemalt öeldes sõlmitakse töölepinguid.
allikas: https://www.maavald.ee/maausk/maarahva-pyhad/radokuu/535-pudrupaev