Teine kinnipüütud hetk - Hommikuringis laulsime "Hommikul varbaid pesen nii...", järgnesid jalad; kõht; selg; käed; kael; nägu; kõrvad (mmm, mõnusam koht) ja juuksed. Selliselt "pesime" ennast varvastest kuni pealaeni puhtaks ehk tegime iseendale massaaži.

Kolmas kinnipüütud hetk - Matk mere äärde. Siia juurde kuuluvad igapäevased elementaarsed õpetused - nüüd pöörame paremale või siis vasakule; nüüd läheme otse; enne sõidutee ületamist - vaatame vasakule, siis paremale ja veelkord vasakule. Ja siis kõik see, mida on näha ja kuulda vaid siin ja praegu. Vaatlesime ja võrdlesime tumepunaseid tokkroose, neid oli erinevas pikkuses, kuid üks neist oli kõige pikem. Kuulasime varblaste siristamist ja vaatasime kuidas nad vurdi põõsalt põõsale lendasid. Siis äraarvamise küsimus -  mis lõhn see on? Vastus - niidetud muru lõhn. Mõnede meelest väka, teistele meeldis. Jõudes kümme sammu edasi hüüdsid lapsed, nüüd on mere lõhn! Mere äärde jõudes võtsime jalanõud ja sokid ära, keerasime püksisääred üles ja läksime jalgupidi vette. 

Elu on lill, mida on vaja vaadata, kuulda, nuusutada, kogeda kõigi meeltega.