Miikaeliaeg 09. okt

piret.indlo · Kommentaarid: 0
Mis see õieti on, mis meid elus kannab? Ühelt poolt on see heatahtlik emake-loodus. Ta toidab meid ja värskendab meid unes. Suuremeelselt andestab ta meile, kui oleme tema suhtes tähelepanematud. Me piiname teda oma ahnuse, tahtmisega temalt ikka enam ja enam saada. Sellest hoolimata ei lakka ta meile oma olemasolu kinkimast. Iga hingetõmbega saame tunda tema heldust. Pruugib kasvõi lühikest aega hinge kinni hoida, kui tunneme, et meil on kiiresti õhku vaja. Traditsioonilistes religioonides nimetatakse loodust Emakeseks Maaks ja austatakse teda samuti kui Taevast Isa.
Teiselt poolt kannavad meid tavad ja kombed, kultuur, milles me elame. Paraku on 20. sajandil Euroopast alguse saanud nähtus, mis levib üle maailma-kultuuri toetav jõud muutub iga aastaga üha nõrgemaks. Kohkumisega ja kahetsusega peame nentima, et vanad head kombed on kadumas. Ometi kaasnevad sellega ka positiivsed võimalused. Tänapäeval on üha rohkem inimesi võimelised elu korraldama oma tahtmise järgi. Miljonid inimesed suudavad elada nii vabalt ja iseseisvalt, nagu vanasti said elada vaid mõned vürstid.
Siin puutume aga kokku vabaduse veealuse kariga. Vabadust ei ole kerge kasutada. Et see õnnestuks, peame muutuma lausa elukunstnikeks. Kunstnikud oleme siis, kui suudame äratada oma hinges uinuvaid loomejõude. Meie sisemine aktiivsus ärkab, kui me hakkame tõeliselt mõtlema.
"Vanades tarkuseõpetustes tähistati jõudu, millest saavad alguse mõtted asjadest, Miikaeli nimega. Seda nime võime ka tulevikus kasutada" (R.Steiner).
Mida julgemalt me hakkame iseseisvalt mõtlema, seda kindlamalt seome end Miikaeliga - jõuga, mis kaitseb inimest nii sise- kui välissurve eest. Me saame üha tugevamateks, et enda sees iseennast kanda.
Rudolf Steineri meditatsioonisalm ( Hingekalendrist) kõlab järgmiselt:


ja minu tahte tulejõud,
see karastab mu vaimupürgimusi,
et nendest sünniks enesekindlus-
ma kannan endas ennast.

allikas: Hornemann, D. Õppida hingama koos maaga.