Eesti rahvakalendris tähistab 25.11. kadripäeva. Katoliku pyhakult nime saanud tähtpäeval on siiski mitmeid põlisemaid nimesid nagu: lamba emäpäe, lammaste pyha, lambapäev ja määmise (mäimise) päev. Lambapäeva eelõhtut on Muhus kutsutud haneõhtuks, kuna sanditajateks olid valgeis rõivis haned.

Kyllap enamus eestlasi ytleb harjumuspäraselt edasi kadripäev ja kadrisandid, kuid need, kes tahakasid kasutada midagi päris oma, võiksid öelda haneõhtu, haned ja lambapäev.

Hanepäevast algab tali ja karu läheb pessa. Sel päeval on vaadatud taeva- ja ilmamärke. Linnutee ja taevasõel ennustavad talve ilmasid. Lambapäeva ymber olevad tormid aga toovad jõuluajaks ilusaid ja vaikseid ilmasid.

Haned

Hingedeaja sanditajad – mardid, hingesandid ja haned – kehastavad hingesid, kes ootavad pererahvalt anniks syya ja toovad omakorda õnnistust. Haned õnnistavad tavaliselt kariloomi ja kodulinde, aga ka peret. Koos õnnistusega loobitakse tubadesse põrandale vilja ja herneid.

Sarnaselt Mulgimaa hingesantidele on haned heledas rõivas. Sageli moondatakse end linnuks või loomaks: haneks, kureks, karuks, sokuks või pulliks. Mõnel pool on varem haneks käinud yksnes mehed ja poisid, teisal yksnes naised. Hiljem pole osatud enam tavadest päriselt kinni pidada ja viimaks on see jäänud eeskätt laste asjaks.

Hane joostakse, just nimelt joostakse, haneõhtul e 24.11. õhtul. Kihnus on aga lambapyha peetud kylaga kolm päeva järjest.

Sajakonna aasta eest on elus olnud veel teinegi santimise tava – vanad vaesed naised või mehed on käinud paar päeva enne hanepäeva valgel ajal yksinda talust talusse ja palunud endale toidukraami, villa jms.

Haned sageli laulavad ukse taga sisse laskmiseks, kuid see pole reegel. Pääsenud tuppa, lauldakse, mängitakse ja lyyakse pilli. Kui hanesid kostitatakse söögi ja andidega, jagavad nad õnnistust.

Maa eri paigus on jagatud erinevaid ande: herneid, ube, leiba, vorsti, käkki, karaskit, pähkleid, õunu, villu jm. Mõnel pool on pakutud hanedele tares syya ja antud ande kaasagi. Mõnel pool on antud yksnes kaasa.

Haned mitte yksnes ei soovi õnne, vaid ka annavad tervist. Kuuse-, kadaka- vm oksaga lyyakse pererahvast, soovides: tervist, tervist, tervist! Sageli on löödud just pähe. Seda taiga on nimetatud ka hanede andmiseks.

Kui hanesid ei lasta tuppa või nad jäetakse kostitamata, saab ihne pererahvas sajatada. Nii nagu hanede õnnistusse nii ka sajatuste väesse on usutud ja seda peljatud. Ysna tavaline on olnud seegi, et sisselaskmisest keeldunud talu õues tehti pahandust: kuhjati ukse ette puuriit või kola, pöörati reed kummuli, lasti sead laudast välja jms.

Lamba emapäev ja mäimine

Laut, loomad ja eeskätt lambad on haneõhtu ja järgneva lambapyha yhed peategelased. Mõnel pool on pandud hanede toodud vitsakimp õnnistuseks lambalauta lae alla. Maa idapoolses osas on aga pea kaasajani säilinud tava lambapyha hommikul ukse taga mäimas ehk määgimas käia. Ilma määgimata pole sel päeval kylalisi tuppagi lastud.

Kadrinapäeva hommikul pidi ukse taga mäima. Seest öeldi: “Talle, talleke, tule sisse!” Mäimas käisid nii vanad kui noored. Siis pidi palju lambaid saama see, kelle juurde mäijad tulid. Kõdavere

infoallikas: http://www.maavald.ee/maausk/maausust/sirvide-koostamisest/#pyha-3