Munapyha on esimesel täiskuu pyhapäeval peale kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.– 26.04. On looduse ja elujõu tärkamise aeg.
Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning yhtlasi märk sellest. Kevadpyha on järgneva kevade ja suve seeme – muna. Munapyhal tehtust kasvab välja järgmiste kuude õnn. (Muna)pyha on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik.
Kõneldakse, et munapyha hommikul päike taevas mängib, kiigub ehk hällytäb. Et seda näha, tõustakse hästi vara ja minnakse välja võimalikult kõrgesse kohta päikesetõusu vaatama. Sellelgi taval on sygavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päevatera jõust.
Lõuna- ja Lääne-Eestis algab munapyhal kiigeaeg. Kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu.
Muna on korraga toit, väeese ja märk elujõust ning maailma loomisest. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja koju tagasi saabunud lindude munad aitavad inimesel hinge sees hoida. Oluline on märkida, et samas jälgiti väga hoolikalt, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks. Neile ei lubatud hambaid näidata (peale hingata).
Kometalitus:
Teine munadega seotud komme oli munade tiksutamine: kaks muna löödi kokku. Kelle muna katki läks, see pidi oma muna andma teisele. Tiksutamise juures oli ka rida tingimisi:
1) Muna ei tohtinud olla puumuna.
2) Muna otsad ei tohtinud olla kõva ainega kaetud.
3) Mõlemad lööjad pidid lööma yhesuguse munaotsaga.
Kodavere
allikas: http://www.maavald.ee/maausk.html?rubriik=61&id=458&op=lugu