HURRRAAAA! MEIL ON SÜNNIPÄEV! BLIU ONE SNNIUNNIÜNIINNIPÄVAGZ! 01. nov

piret.indlo · Kommentaarid: 0
Öökull imes pliiatsiotsa ja mõistatas, mismoodi tuleks küll kirjutada sõna "sünnipäev". 
"Oskad sa, Puhh, lugeda?" küsis ta veidi rahutult. "Mul on seal väljas sildid koputamise ja kõlistamise kohta - Christopher Robin kirjutas need. Oskad sa neid lugeda?" 
"Christopher Robin ütles mulle, mis sinna on kirjutatud, ja siis ma oskasin küll."
"Ahah, hästi. Eks ma siis jälle ütlen sulle, mida ma siia purgi peale kirjutan, ja siis võid sa seda kah lugeda." Niisiis asuski Öökull tööle...ja siin, näete, ongi nüüd see, mis ta sinna kirjutas:
BLIU ONE SNNIUNNIÜNIINNIPÄVAGZ
Puhh vahtis ja imetles.
"Kirjutasin lihtsalt, et "Palju õnne sünnipäevaks"," tähendas Öökull otsekui noka otsast.
"Kaunikesti pikk teine," tähendas Puhh, kellele Öökulli kirjakunst oli sügavat mõju avaldanud.
"Noh, tegelikult ma muidugi kirjutasin, et "Väga palju õnne sünnipäevaks soovib Puhh". Loomulikult kulub päris hulk pliiatsit, et niisugust pikk asja kirja panna."
"Arusaadav," lausus Puhh.

Ilmapuu lasteaia muinasjutt

Taevalaotusel oli kõik endistviisi rahulik, päike, kuu ja tähed toimetasid oma igapäeva toimetusi, vahel läksid tähelapsed ainult ulakaks ja vupsasid kiirelt oma kohalt minema nii et jutt oli taga.

No aga ega see märkamata ei jäänud, täheisad või emad tõid nad oma kohale tagasi, õrnalt tähenurgast kinni hoides. Inimestele tegi maapeal see tähelaste vupsamine rõõmu, nad nimetasid seda tähe langemiseks, kiiresti hakkasid nad oma soove ja unistusi kõiksusele saatma. Vahepeal püüdsid inglid soovid ja unistused kinni. Selleks on  erilise ülesandega inglitel imepeened ja õhulised võrgud, millega nad inimeste soovid ja unistused kinni püüavad. Seejärel sorteerivad nad kõik soovid ja unistused ära ning jagavad abiliste- inglite vahel laiali ja hakkavad neid tasapisi täitma.


Eestimaal käis ringi üks väga väga pikk ja peenike mees, kelle nimi oli Aivar. Aivaril oli kogu aeg peas ja südames palju mõtteid, soove ja unistusi: kuidas laste elu, kasvamist ja õppimist paremini korraldada. Ja nii ta oma mõtteid mõtles ja käis ringi, aga tal polnud kunagi aega taevasse vaadata, sest ta tegutses kogu aeg. Temaga samas linnas elasid  kaks naist, kelle nimed olid Kristina ja Piret, nad ei tundnud teineteist, aga neil olid kumbalgi unistused peas ja südames kuidas laste elu, kasvamist ja õppimist paremini korraldada. Nemad aga seisatasid, vaatasid taevasse ja saatsid oma soovid ja unistused vupsava tähe poole, nii ka sellel külmal talveõhtul. Kummalisel kombel vaatas ka tollel õhtul taevasse Aivar ja nägi üht vupsavat tähte ning kiiresti saatis ta oma soovi lendu ning toimetas oma toimetusi edasi.

Kui inglid olid juba sorteerimist lõpetamas leidis üks väike ingel soovidevõrgust järsku kolm täpselt ühesugust soovi. Soovi luua Ilmapuu lasteaed, kuhu kõik lapsed, kes mängida, kasvada ja üksteisega koos olla tahaksid kokku saaksid tulla. Väike ingel polnud kunagi sellist asja näinud, et kolm ühesugust soovi korraga koos on, ta sügas oma väikest nina ja läks soovidega Taevaisa juurde. Taevaisa muheles mõnusalt ja ütles: „Täitugu nende soov!„ Ta kutsus enda juurde ühe vanema ning kogenud ingli ja palus tal Aivari, Kristina ja Pireti maapeal kokku juhatada.

Ühel päeval helises Kristina telefon: „Halloo, kas Kristina kuuleb? Siin räägib Aivar,“ ja nii nad arutasid mitu tundi kuidas lasteaeda teha. Kristinal oli plaan minna kooli, kus ta teatas rõõmsalt, et tahab  lasteaeda teha, krõpsti oli tema kõrval Piret, kes oli samasse kooli tulnud. Piret teatas, et huvitav huvitav, tema tahab samuti lasteaeda teha ja nii arutasid ka nemad mitu tundi kuidas lasteaeda teha. Nüüd läks kibe töö lahti, seinad värvida, mänguasjad otsida, hankida lauad toolid, voodid, tekid padjad, veel oli vaja leida tassid, kausikesed ja nii selguski et töökäsi on veel juurde vaja. Ingel, kelle Taevaisa oli  lasteaiale appi saatnud, aitas koheselt, nii tulidki suure sooviga lasteaias töötada Helena ja Laulu-Piret meie juurde.

Lasteaiale sai pandud kõige ilusam nimi - Ilmapuu waldorflasteaed ja nii hakkasid kõik lasteaeda Ilmapuu Waldorflasteaiaks nimetama.

 See kõik juhtus täpselt viis aastat tagasi. Kui kõik oli lasteaias valmis seatud, võisid tulla esimesed lapsed. Esimese rühma nimeks sai Vikerkaarerühm.

 Kõrgel taevas tegi aga üks väike ingel silmad lahti ja küsis: „Kas keegi rääkis minuga?“ Kuid keegi ei vastanud talle, ümberringi oli vaikus ja pimedus. "Kuulsin vist valesti," pomises väike ingel, pani silmad kinni ja tudus edasi. Uuesti kuulis ta kauget hüüdu, nüüd oli ta krapsti püsti, puhkamise aeg oli läbi. Kutsujaks oli Suur-ingel, kohe sai väike ingel aru, et ta saab omale ülesande mis talle rõõmu teeb ja mis on seotud lastega, inglitiivul liugles ta oma kohale maale. Suur ingel andis talle nimeks Vikerkaareingel ja palus tal alati kõiki lapsi ja nende peresid hoida ja aidata, kes siin rühmas käivad.

 Ja nii algas kasvamine - päevast päeva tehti oma toimetusi, lauldi,mängiti nii toas kui õues, maaliti, meisterdati, küpsetati ja nii edasi, kuni hakkas saabuma kevad. Lasteaeda tahtsid tulla nii paljud lapsed, et Suur-ingel arvas: „Aeg on avada veel teinegi rühm,“ ning kutsus appi veel ühe väikese ingli, kellele ta andis nimeks Kristalliingel ja palus tal alati kõiki lapsi ja nende peresid hoida ja aidata, kes siin rühmas käivad. Seda lubas ta rõõmuga teha.

 Sügisel kui lasteaed sai kaheaastaseks, avatigi  teine rühm- Kristallirühm ja lapsi tuli veel rohkem juurde. Ka nemad õppisid sel aastal igasuguseid huvitavaid asju. Ja nii algas kasvamine päevast päeva - tehti oma toimetusi, lauldi, mängiti nii toas kui õues, maaliti, meisterdati, küpsetati, joonistati ja nii edasi. Ka kasvatajaid oli juurde vaja. Nii tulid nende juurde Kadri, Mari ja Janika.

 Kui lasteaed sai kolme aastaseks, tundsid kõik ennast päris tugevalt, neile oli appi tulnud veel Helve. Mõned lapsed olid juba suureks kasvanud ja kooli läinud, nende asemele olid tulnud uued lapsed oma peredega. Mõnel lapsel oli koguni väike õde või vend lasteaeda tulnud ja nii kasvati ka sel aastal, koos tehti oma toimetusi nii toas kui õues, vahel käidi väljasõidul Pahklas, vaadati koduloomi ja linde, tähistati peredega koos laternapidu, advendiringi, emade ja isadepäeva ja saadeti jälle kevadel Rocca al Mare vabaõhumuuseumis Kuie koolis teele kooliminejad.

 Vikerkaareingel, Kristalliingel koos Suure lasteaiaingliga hoidsid nende igapäevatoimingutel ja tegevustel hoolsalt silma peal ja tundsid nende ja laste ning perede rõõmust suurt rõõmu. Vahel nad mängivad nendega, näiteks peidavad midagi ära ja nemad peavad otsima, vahel annavad neile hea mõtte kuidas üht või teist asja lahendada, vahel hoiavad neid hääletult ja vaikselt kui nad enam ei jaksa või on kurvad või igatsevad oma lähedaste järele. Inglid puhkavad  suvel, samal ajal kui lapsed, ainult Suur-Ingel ei puhka kunagi, tema hoiab alati Ilmapuu lasteaeda valguses , suures armastuses ja rõõmus.

 Nii sai lasteaed nelja aastaseks ja neile tuli appi Kairi, algas uus aasta, jälle oli lasteaeda tulnud uusi lapsi ja nende õdesid-vendi, koos tehti igapäevatoimetusi ja kasvati. Mõned kasvatajad on läinud oma teed, mõni kasvataja on ise omale lapse saanud ja kasvatab teda kodus, et temaga koos ühel päeval lasteaeda tagasi tulla.

 Nüüd on Ilmapuu Waldorflasteaed saanud viie aastaseks ja meile on veel appi tulnud  Sille ja Tiia ja me oleme kõik väga rõõmsad ja õnnelikud, et saame koos toimetada ja mängida. Täname Taevaisa, et ta meie soovi kuulda võttis, Lasteaia Suurt-Inglit ja Kristalliinglit ning Vikerkaareinglit, et nad igapäevaselt meie kõrval on.

 Kirjutas Kristina

 

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar